Kui palju on meil aega? Vähe või hoopis palju? 

Loeb see – aeg, mis meil on, on kvaliteetne. Mida tähendab üldse kvaliteetne? Kvaliteet on mingi omadus, headus – see mis vastab nõuetele. Kelle nõuetele? Just vajadustele, mida keegi heaks arvab olevat. Lihtsalt öeldes, kellelegi meeldib kvaliteetne tehnikavidin, mis tähendab, et selle omadus on vastupidav ja ei pea kohe ostma uut. See peab kaua vastu ja loob midagi enamat, pakub mingisugust väärtust.

Ajast rääkides, siis kvaliteetaeg on see, mis samuti loob midagi enamat ja just sinule. Aega ei maksa raisata, teavad targemad öelda. Aeg on olulisim, mis meil siin maailmas kus elame on. Ei raha, ükski materiaalne väärtus ei asenda väärtuslikku aega, mis meil on eneseharimiseks, hüvangute juurdeloomiseks.

Väärtusta iseennast, väärtusta oma aega ja loo sellest midagi, mis pakub just sinule rõõmu ja rahulolu. Mõeldes lapsepõlvele, siis oleks see justkui kiirelt möödunud. Samas on see tihedalt kogemusi täis ja teinud sinust Sinu, kes sa tänaseks oled. Katsu näha kaugemale, mitte kontrollides, vaid pikemas perspektiivis väärtuste loomisele, siis on ka süda rahul ja enesetunne hea. Ja hea enesetunne annab palju juurde, see loob ka rohkem aega, sest ennast hästi tundes voolab kõik, kogu elu, justkui iseenesest ja ei pea mõtlema nii palju sellele, et aeg saab otsa.

Meil siin tähendab aeg midagi lineaarset, ehk algusest lõpuni, ehk midagi sirgjoonelist, näiteks sünnist surmani. See aga on vaid meie “piiratud meeltega” aju, mis mõtestab seda lahti selliselt. Me kogeme minevikku, olevikku ja tulevikku otsast lõpuni. Aga lõppu ei ole olemas, kui see suuta lahti lasta, voolab see meie “aeg” hoopis teisiti ja mitte enam algusest lõpuni, vaid on täis kogemisi üles alla, paremale vasakule, ringiratast ja kuhu suunda iganes, kasvõi 360 kraadi ja 45 kraadi ühekorraga. Seda meie meeled pole olnud suutelised tõlkima, küll aga seegi omadus meile osaks saab. Ja siis, kui lahti lasta see harjutud otsast-lõpuni definitsioon.

Kõik toimub samaaegselt – minevikku on võimalik tervendada selliselt, näiteks kui on olnud keeruline lapsepõlv. Minna “ajas tagasi” ja võtta lahti see ruum, kus miski sündmus aset leidis. Andestada, kujundada see olukord selliselt, et enam ei toimunud midagi piinavat vaid kõik toimus hoopis teise, helgema reageeringuga. Sina oma tänase teadlikkuse juures oled palju suurema mõistmisega kui tol hetkel, seega saad justkui “ülevalt alla” vaadates seda olukorda TÄNA muuta. Kõik toimub samaaegselt, paljud meist ei ole seda paraku veel osanud mõista, kuna DNA pole olnud suuteline seda tõlkima. Seegi aga muutub ja kui sel lihtsalt lubada toimuda. Mõni nimetaks seda paranormaalsuseks kuid see ongi elu, me ei pea kõike veel mõistma, iga asi omal ajal. Ja see aeg on juba tegelikult nüüd siin, praegusest hetkes – sest see on ju kõik mis on. Lihtsalt me pole seda osanud vaadelda selliselt, et seda kõike korraga hoomata. Lahti lasta aja kammitsad, see ei saa iialgi otsa. Ja saabub teadmine, miks oleme siin, kelleks ja milleks ja “misasi” on igavene.

Jaana Lukovnikova